laupäev, 1. detsember 2018

Viimane öö Hua Hin´is

Tänase viimase päeva valikuks osutus ikkagi basseini ääres veel viimane kord päikese nautimine.
Tegemist ja käimisi oleks siin veel palju, seega tuleb tagasi tulla kindlasti.
Hommikul broneerisime ära ka hotelli Bangkokis, see oli siiani tegemata. Ja kuna me ei olnud enam nõus 4h bussis loksuma, siis palusime hotellil organiseerida meile homme lõunaks auto, mis meid Bangkokis välja valitud hotelli viib, 2500BH.
Rongisõit ei tulnud ka kõne alla, kuna siin tutvusime austraallastega, kes rongiga Bangkokist siia sõitsid (tagasi läksid ka rongiga) ja ütlesid, et ka rongisõit võtab aega 4h 😲 Meenutan, et autoga saab 45. minutiga 😁

Ausalt, midagi huvitavat täna ei teinudki 😋 bassein, päike, jalutuskäik rannal, söömised ja viimased shopingud meenetele.


Jah, täna sai taas hotelli juures olevas rannas jalutada päeval kuna mõõna aeg hakkab taas muutuma. Kohalikud minikured jäid ette 😜


Pikka aega juba jalutatud hakkasime mõtlema, et polegi rannal meduuse näinud. Ehk ikka käiks ka meres ujumas (mina siis mõtlesin). Mõned sammud edasi ja no muidugi, meduus lainetes ranna ääres. Ühe teise hotelli turva siis ka hõikas ülevalt ja näitas, et meduus ja kratsis kätt ja raputas pead 😆
Tagasi jalutades nägime, et meduuse hakkas ikka kogunema ranna lähedale lainetesse ... nii palju siis meres ujumisest siiski


Mingi hetk teen ka eraldi söögiteemalise postituse, kuhu üritan panna kõik pildid, mida siiani ei ole lisanud ja jutu juurde ka. Täna käisime uues kohas söömas, mis jäi eelnevate söögikohtade vahele. Kõik seni käidud söögikohad on Night Marketil va McDonalds.
Isegi kui on kõnniteed tehtud, siis väga otse need läbitavad enamus asjast ei ole.


Tagasi hotelli jõudes olid meie sõbrad rõdul taas platsis. Ühest õnnestus täna isegi lähedalt pilt saada zuumimata.


Ma olen siis paar viimast päeva mõelnud, et kuhu on kadunud kuu. Alles sai tehtud postitus ilusast suurest oranzist kuust, mis hakkas vananema edaspidistel öödel ja muutuma U kujuliseks. Oleks tahtnud seda ka oma silmaga siin näha.
Samal ajal vaatasime siin rõdul istudes tähti ja mõtlesime, mis üks olla võiks. Tõmbasin siis mingi SkyWalker2 äpi endale telefoni. Vaatasime otsa Cassiopeiale.
Hakkasin siis otsima kuud. Einomuidugi, ma ei saagi näha kuud kui see asub omadega horisondist all pool. Kuu on all paremas nurgas 😁


Hommikul ehk õnnestub veel veidi jumet juurde tellida päikeselt ja siis juba Bangkoki vaatamisväärsused ... nii palju kui ühe päevaga jõuab. Kindlasti kalu vaatama :😁

reede, 30. november 2018

Hin Lek Fai Hill

Kaua sa ikka basseini ääres makarone kuivatad, et taas liikuma saaks? Täna käisime ära pealkirjas mainitud mäe otsas vaateplatvormidel. Tegelikult pidime sinna juba eile minema, aga siis koitis, et kella viiest õhtul pole väga mõtet minna, kuna keegi lülitab ju valguse välja. Siin päike vaheldub kuuga täpselt nagu keegi lülitaks toas pimedal ajal lambi kustu.
Jala sellise kuumusega seda retke ette ei tahtnud võtta, seega lasime hotelli bussil meid Night Marketi juurde viia (tegelikult viiakse Kellatorni juurde, aga see kohe seal samas lähedal). Jalutasime veidi rohkem mäe jalamile lähemale st tegelikkuses tänavale, kus toimub Night Market ja hakkasime tuk-tuke meenutavaid taksosid otsima. Kõrvalmärkusena, et siin ei ole klassikalisi tuk-tuk´e, mida olete harjunud telekast või reisidelt nägema. Siinsed tuk-tukid on tehtud autode kastidesse, seega kandevõime ja läbimisvõime ikka parem, kiirem kah.
Sõit mäkke ja tagasi maksis 400BH. Sõidu tegi meile juht, kes tegelikult vist sõidab suht regulaarseid teid pidi st tal on omad planeeritud teekonnad (samas kõrval üks teine juht ei tahtnud sõita). 
Sõit mäkke oli juba kohati ka tuk-tukist vaadates väga järsk ja siis oli küll hea tunne, et siiski ei otsustanud jala tulla (1,9km vaid, mis see niisama visata ei oleks 😆 )
Kohale jõudes olid kohe tervitamas ahvid 😊 
Targu panin omal taskutest asjad ja ka päikseprillid igaks juhuks Heigo seljakotti. Kuuldud ja loetud küll, kuidas ahvid asju pihta panevad 😁 meid siiski liiga lähedalt uudistama ei tuldud.


Mäe otsas on mitu rada ja mitme erineva küljelt saab vaadata Hua Hinile ülevalt alla. Nii mõnegi raja puhul oli korraks küsimus, et kas ikka läheme, et taas ronimine. Aga aju ütles, et kuna niigi juba kõrgel, siis väga kõrgele rajad nagu minna ei tohiks. Tundub, et seal eriti palju rahvast ei käi, eriti mis puudutab peale esimest väljakul asuvat platood. Rajad olid kitsad jalgrajad kohati. 
Viimasele platoole enam ei läinud ka ise, kuna see rada oli ikka väga kitsas ja vähe käidud ja tänane ilm oli ka kurjast igasugu jalutuskäigu suhtes.


Ahjaa üks ilus megasuur liblikas jäi ka ette.


Juhiga oli küll algselt kokkulepe, et toob meid tagasi samasse alguspunkti, siis küsis Heigo, et äkki ikkagi viiks meid Market Villagesse (hoiaks meil pool tundi kuumas jalutamise aega kokku), oli nõus. Maksime talle lisaks 20BH niisama peale. Ilmselt kogu meie u tunnine käik maksis kinni suure osa ta päeva.

Lõunasöögiks täna sai McDonaldsi burks 😋
Esimest korda Market Villages käies oli jutuks, et tuleks ka siin mäkis käia, et võrrelda. Ja kuna eile oli FB-s ühe pildi all teemaks burgerid, siis oli burksi isu ikka veel jäänud 😆
Big Tasty´t peekoniga (meie mäki regular kodus) siin küll ei pakutud, aga oli ikkag tasemel. Kaste oli küll veidi hapukam ja soolasem kui meil kodumaal, aga siis hea. Big Tasty mõõte muidugi välja ei andnud 🙄


Käisime ja kondasime mööda poode ja ostsime nänni, aga kuidagi oli vaja siiski aega parajaks teha, kuniks on aeg tagasi Kellatorni juurde jalutada, et bussile minna. Keset keskust on läbiv veesilm ja seal ujusid koid. Veetsin seal veidi aega pildistades ja filmides. Esimest korda elus nägin omaenda silmadega pikauimelist e butterfly koid ja see oli kõigele lisaks valge 🤗



Sai siis otsustatud, et vaatame ka selle kandi ranna üle. Village´i juurest läheb üle tee jalakäijate tunnel. Kui esimene kord seda ületasime, siis ei pannudki tähele trepiastmetel olevaid kleepse 😂 Seal on mõlemal pool teed olemas ka liftid, mida nii mõnedki ootasid. 


Sealt jalakäiate tunnelist avaneb hea vaade. Tunnel ise oli ka juba jõulumeeleolus. 


Randa jõudes avastasime, et seal on palju selgem vesi kui meil hotelli juures. Samas ei olnud rannas aga n ka erinevaid teokarpe. 


Ühel hetkel kuulsin selja tagant mingit plaginat ja mööda kihutas ratsanikuga hobune 😲 võttis ikka sõnatuks küll. Sellises kohas hobune ratsanikuga ja mitte ei jalutanud, vaid galopeeris.



Edasi jalutades nägime veel kahte hobust ja siis saime aru, et seal ongi turistidel võimalik hobustega mööda randa sõita. Kas just mööda randa, kuna need 2 turisti, kes meie silme ees hobustele pandi, neid siiski talutati kohapeal ringiratast.



Jalutades tagasi Village poole nägime, et üks eravaldus ilmselt on aia peal kasutanud klaasikilde hoidmaks soovimatud külalised eemale 😀


Kuna täna oli plaan ära katsetada ja maitsta ka turul pakutav lobster, siis oli aeg jalad tagasi Night Marketi poole suunata. Seda pakuvad erinevad söögikohad, aga süsteem on üks. Söögkoha ees valid endale meelepärase välja st suuruse järgi ja siis see grillitakse. Tänaseks valikuks osutus meie lemmik söögikoht Hua Hin Seafood.
 Me võtsime kahepeale ca 1kg ja maksis 1600BH. Oli väiksemaid ka 500gr kaaluvaid, aga see tundus mulle nii nääps, et miskit sellest ei saaks ja siis peaks juba kumbki anyway eraldi roa endale võtma. Kuna hiljuti oli mul kõrvitsa teema, kus see aasta ostsin 1x10kg kõrvitsa eelmise aasta 2x5kg asemel ja söödavat oli mitu korda rohkem, siis valisin ka homaari suurema. St 1 pirakas kahepeale :D
Aga söök oli aus ja hea. Kas ma seda veel kunagi süüa tahan, on teine asi (loe maksta nii kõrget hinda 🙄). Ikka päris krõbe hind oli võrreldes muude siinsete toitudega. River prawns on suht sama maitselt nagu on lobsterid. Kogu õhtusöögi maksumus koos praetud mereanniriisi ja 2he Singhaga oli 1880BH+ tipp 20BH. Selle raha eest saab siin muidu mitu päeva süüa. Aga järgi sai proovitud ja saab linnukese kirja, et oleme ka seda söönud. Söök ei olnud halb, väga hea oli, aga samas oleks saanud n jõe krevette hulga rohkem sama kaalu juures ja tunduvalt odavamalt. 
Igaks juhuks mainin ka, et homaari puhul on suur roll kesta kaalul, seega tegelikult söödavat materjali oli palju vähem. Samas, siin oli see kindlasti kordades odavam kui seda osta Eestis. Kui kindlasti tahta see elujooksul ära proovida, siis siin on see koht, kus seda teha. Kui seda proovinud ei ole, siis soovitan selle ikkagi siin ära proovida, välimus on juba vaatamist väärt vaagnal.



Karvased ja okastega kombitsad, kohati nagu roosivart oleks käes hoidnud 😆













teisipäev, 27. november 2018

Sam Roy Yot ja Phraya Nakon koobas

Äratus 7:30 (puhkus missugune 🤨). Täna oli see päev, millal oli plaanis siis ära käia Sam Roy Yot rahvuspargis ja seal asuvas Phraya Nakon koopas.
Retke organiseerinud firma buss tuli hommikul järgi ja korjas kõikidest hotellidest minejad peale. Erinevaid reise arvestades, oli ta seni parim giid, rääkis parajalt palju, aga mitte liiga palju, ning inglise keel oli väga selge ja arusaadav. Hiljem rääkis veel meie grupis olnud sakslastega ka saksa keeles.
Alguses uuris kes, kust on ja mitu korda Tais ning Hua Hinis käinud. Peale seda seletas erinevate provintside kohta siin kandis.
Esimene peatus oli ananassikasvanduste jures. Võttis veidi nõutuks kui mainis, et tänavu saavad ananassikasvatajad vaid 2-3BH 10kg ananasside kohta varasema 20BH asemel. Me ei ole leidnud ühtegi turgu, kust oleksime saanud ananassi kätte alla 40BH 😲
Üle tee oli ka chilliistandus, aga sinna ei lubatud krt 😠


Edasi oli sõit kalurikülla. Seal oli väike paus ringi liikumiseks ja pildistamiseks. Minu üllatuseks oli teel sinna giidi jutt veekogude kohta, mis nägid välja nagu riisiistandused. Need olid hoopis krevettide, karpide ja muude söödavate mereelukate kasvandused. Ma arvasin, et siin ikka püütakse kõik ookeanist.


Rahvuspargi äärde jõudes selgus, et me siiski ei saa sõita sinna kaluripaadiga, kuna lained olid väga kõrged. Ega käimata ei jäänud, pidime jalgsi üle mäe minema. Giidi jutu järgi 20 minutit kõmpimist. Aga selle, et tegemist on järske kulunud ja libedaks muutunud kivi"treppe" sisaldava rajaga, jättis ta vist targu mainimata 🤔
Brožüüris oli kenasti kirjas, et vajalikud on mugavad jalanõud, tegelikult peaks seal kirjas olema ka, et vajalik on kaasa haarata mitu paari vahetusriideid. 100m üles mäge läbitud ja läbimärg ja hingetu, pulss laes ja esimeses pudelis (kahest) vesi otsa saamas.
Mõne aja pärast üles rühkimist oli langus... JESSSS... järgmise kurvi pärast taas tõus... EIIII...


Meiega koos marssis üks inglise vanahärra, kel olid jalas viisakad püksid ja triiksärk - mul oli nii kahju temast.
Jõudsime läbi vaeva kuidagi siis rahvusparki kohale ja läksime viitade järgi koopa suunas.


Viimase sildi juures tuli kassiahastus peale: jälle ronimine 😫
Olin enne mõelnud, et koopasse saab ikka kuidagi alt koopa ava kaudu, nagu karud koopasse talveunne lähevad või midagu muud sarnast.
Jõudis järgi ka giid. Küsisime temalt, kas on tegemist nö ringrajaga, et peale koobast on buss seal kusagil vastas, EI tagasi tuleb ikka sama teed pidi minna kui tulime 😓
Ja siis saabus ahastus kogu grupil.
Aga ega siis midagi, asume teele. Seal väga enam ei olnud isegi trepiastmeid meenutavat järgi jäänud ja rada oli veelgi järsem. Giid üritas lohutada, et tõusu on vaid 300m, siis on 100m langust. Ausalt: ei lohutanud.
Piltide pealt kahjuks ei ole aru saada kui järsk see kõik oli tegelikult oli. 

 
Kuskil 200m kohal oli tehtud väike platoo istumiseks ja puhkamiseks. Seal olles julgustasid alla tulevad inimesed: "ainult natukene veel", "viimane pingutus". Ei kõlanud väga julgustavalt, aga tagasi ju enam ei keera ja vaja ikka lõpuni minna. Viks härra Inglane uuris siis seal ülevalt tulijatelt, kas on üldse mõtet edasi minna, kas on ikka väärt seda piina. Ikka soovitati ja öeldi, et on seda väärt.
Kuna osad kivid olid väga libedaks kulunud, siis õnnestus Heigol libiseda kuidagi ja suur varvas välja väänata. See kord ei olnudki mina see, kes end kusagile ära lööb või midagi välja väänab 😆


Kohale jõudsime, kirudes, aga jõudsime. Koobas ja kõik selle sees oli lihtsalt lummav.


Pildid tehtud, giidi jutud kuulatud, aeg taas teele asuda. Sel korral siis esialgu ainult alla suunal. Alla minek ei olnud sugugi kergem ja mitu korda tekkis küsimus, kuidas me üldse üles saime 😐

All ootas meid pargi restoranis lõunasöök. Kui algselt oli teada, et söögi kõrvale joogid peavad igaüks ise ostma, siis giid tegi meile cocad ja veed välja. Põhjuseks oli see, et ei saanud paadiga parki kohale ja tagasi, vaid pidime jalgsi käima.
Söök oli väga hea kui võrrelda seda Phuketis käidud snorgeldamise retkel saadud lõunaga. Juurviljasupp oli maitsekas, aga eriti heaks muutus see peale seda kui sai lisatud paar lusikat chilli/sidrunheina kastet. Lisaks oli laudadel pankopaneeringus krevetid ja kalmaarid ning riisile lisaks kahte sorti kastmes kana ja siga ja rohelise karri pada lihaga. Viimane oli mõnusalt vürtsine. Pilte ei hakanud tegema, kuna lauanaabrid Belgiast ja Saksamaalt oleks vist imelikult vaadanud 😂

Peale sööki oli vaba aeg mööda parki jalutamiseks ja soovi korral ujuma minekuks. Oluline oli vaid see, et kella 14ks oleksime tagasi alguspunktis teisel pool mäge.


Vaatasime natukene ringi ja alustasime teed tagasi ajavaruga, et ei peaks kiirustama ja saaks selle katsumuse läbitud veidi aeglasemalt.
Mäejalamil olid jalad all nagu keedetud spagetid ja nutumaik tahtis ka korraks külla tulla.


Taas maapinnal ootas nii armas kutsikas piletiputka kõrval 😍


Silt piletiputkal 😶 ei, see info ei ole ju üldse oluline teada enne, kui retke broneerima hakkad 🤐


Miks ma peaks lemmiklooma jätma väljapoole puuri? 😂 Nagu Mr Bean oma karule: "Stay, stay.... Stay!" 


Uurisime giidilt snorgeldamise kohta ja nagu ma aimasin, siis selliste lainetega reise ei toimu. Sel korral jääb siis snorgeldamine ära. Samas ta lohutas, et siinsed kohad ei ole üldse nii ilusad kui teisel pool poolsaart. Sobilikud ilmselt esimest korda minejale, kes juba kusagil käinud siis see pettuks. Plus punktid taas giidile aususe eest, mitte ei üritanud uut reisi pähe määrida.
Lõpuks saabus ka Härra Viks tasasele maapinnale ja kõik huraatasid, et ta selle siiski kõik läbi tegi 😁

Mõned niisama klõpsud rannal teisi oodates.


Homme basseinipäev 😆

Edit: meenus veel see, et meie 9 inimesega grupist olid lisaks meile veel 2 paari mesinädalatel 😊 belglased ja inglased