Äratus 7:30 (puhkus missugune 🤨). Täna oli see päev, millal oli plaanis siis ära käia Sam Roy Yot rahvuspargis ja seal asuvas Phraya Nakon koopas.
Retke organiseerinud firma buss tuli hommikul järgi ja korjas kõikidest hotellidest minejad peale. Erinevaid reise arvestades, oli ta seni parim giid, rääkis parajalt palju, aga mitte liiga palju, ning inglise keel oli väga selge ja arusaadav. Hiljem rääkis veel meie grupis olnud sakslastega ka saksa keeles.
Alguses uuris kes, kust on ja mitu korda Tais ning Hua Hinis käinud. Peale seda seletas erinevate provintside kohta siin kandis.
Esimene peatus oli ananassikasvanduste jures. Võttis veidi nõutuks kui mainis, et tänavu saavad ananassikasvatajad vaid 2-3BH 10kg ananasside kohta varasema 20BH asemel. Me ei ole leidnud ühtegi turgu, kust oleksime saanud ananassi kätte alla 40BH 😲
Üle tee oli ka chilliistandus, aga sinna ei lubatud krt 😠
Edasi oli sõit kalurikülla. Seal oli väike paus ringi liikumiseks ja pildistamiseks. Minu üllatuseks oli teel sinna giidi jutt veekogude kohta, mis nägid välja nagu riisiistandused. Need olid hoopis krevettide, karpide ja muude söödavate mereelukate kasvandused. Ma arvasin, et siin ikka püütakse kõik ookeanist.
Rahvuspargi äärde jõudes selgus, et me siiski ei saa sõita sinna kaluripaadiga, kuna lained olid väga kõrged. Ega käimata ei jäänud, pidime jalgsi üle mäe minema. Giidi jutu järgi 20 minutit kõmpimist. Aga selle, et tegemist on järske kulunud ja libedaks muutunud kivi"treppe" sisaldava rajaga, jättis ta vist targu mainimata 🤔
Brožüüris oli kenasti kirjas, et vajalikud on mugavad jalanõud, tegelikult peaks seal kirjas olema ka, et vajalik on kaasa haarata mitu paari vahetusriideid. 100m üles mäge läbitud ja läbimärg ja hingetu, pulss laes ja esimeses pudelis (kahest) vesi otsa saamas.
Mõne aja pärast üles rühkimist oli langus... JESSSS... järgmise kurvi pärast taas tõus... EIIII...
Meiega koos marssis üks inglise vanahärra, kel olid jalas viisakad püksid ja triiksärk - mul oli nii kahju temast.
Jõudsime läbi vaeva kuidagi siis rahvusparki kohale ja läksime viitade järgi koopa suunas.
Viimase sildi juures tuli kassiahastus peale: jälle ronimine 😫
Olin enne mõelnud, et koopasse saab ikka kuidagi alt koopa ava kaudu, nagu karud koopasse talveunne lähevad või midagu muud sarnast.
Jõudis järgi ka giid. Küsisime temalt, kas on tegemist nö ringrajaga, et peale koobast on buss seal kusagil vastas, EI tagasi tuleb ikka sama teed pidi minna kui tulime 😓
Ja siis saabus ahastus kogu grupil.
Aga ega siis midagi, asume teele. Seal väga enam ei olnud isegi trepiastmeid meenutavat järgi jäänud ja rada oli veelgi järsem. Giid üritas lohutada, et tõusu on vaid 300m, siis on 100m langust. Ausalt: ei lohutanud.
Piltide pealt kahjuks ei ole aru saada kui järsk see kõik oli tegelikult oli.
Kuskil 200m kohal oli tehtud väike platoo istumiseks ja puhkamiseks. Seal olles julgustasid alla tulevad inimesed: "ainult natukene veel", "viimane pingutus". Ei kõlanud väga julgustavalt, aga tagasi ju enam ei keera ja vaja ikka lõpuni minna. Viks härra Inglane uuris siis seal ülevalt tulijatelt, kas on üldse mõtet edasi minna, kas on ikka väärt seda piina. Ikka soovitati ja öeldi, et on seda väärt.
Kuna osad kivid olid väga libedaks kulunud, siis õnnestus Heigol libiseda kuidagi ja suur varvas välja väänata. See kord ei olnudki mina see, kes end kusagile ära lööb või midagi välja väänab 😆
Kohale jõudsime, kirudes, aga jõudsime. Koobas ja kõik selle sees oli lihtsalt lummav.
Pildid tehtud, giidi jutud kuulatud, aeg taas teele asuda. Sel korral siis esialgu ainult alla suunal. Alla minek ei olnud sugugi kergem ja mitu korda tekkis küsimus, kuidas me üldse üles saime 😐
All ootas meid pargi restoranis lõunasöök. Kui algselt oli teada, et söögi kõrvale joogid peavad igaüks ise ostma, siis giid tegi meile cocad ja veed välja. Põhjuseks oli see, et ei saanud paadiga parki kohale ja tagasi, vaid pidime jalgsi käima.
Söök oli väga hea kui võrrelda seda Phuketis käidud snorgeldamise retkel saadud lõunaga. Juurviljasupp oli maitsekas, aga eriti heaks muutus see peale seda kui sai lisatud paar lusikat chilli/sidrunheina kastet. Lisaks oli laudadel pankopaneeringus krevetid ja kalmaarid ning riisile lisaks kahte sorti kastmes kana ja siga ja rohelise karri pada lihaga. Viimane oli mõnusalt vürtsine. Pilte ei hakanud tegema, kuna lauanaabrid Belgiast ja Saksamaalt oleks vist imelikult vaadanud 😂
Peale sööki oli vaba aeg mööda parki jalutamiseks ja soovi korral ujuma minekuks. Oluline oli vaid see, et kella 14ks oleksime tagasi alguspunktis teisel pool mäge.
Vaatasime natukene ringi ja alustasime teed tagasi ajavaruga, et ei peaks kiirustama ja saaks selle katsumuse läbitud veidi aeglasemalt.
Mäejalamil olid jalad all nagu keedetud spagetid ja nutumaik tahtis ka korraks külla tulla.
Taas maapinnal ootas nii armas kutsikas piletiputka kõrval 😍
Silt piletiputkal 😶 ei, see info ei ole ju üldse oluline teada enne, kui retke broneerima hakkad 🤐
Miks ma peaks lemmiklooma jätma väljapoole puuri? 😂 Nagu Mr Bean oma karule: "Stay, stay.... Stay!"
Uurisime giidilt snorgeldamise kohta ja nagu ma aimasin, siis selliste lainetega reise ei toimu. Sel korral jääb siis snorgeldamine ära. Samas ta lohutas, et siinsed kohad ei ole üldse nii ilusad kui teisel pool poolsaart. Sobilikud ilmselt esimest korda minejale, kes juba kusagil käinud siis see pettuks. Plus punktid taas giidile aususe eest, mitte ei üritanud uut reisi pähe määrida.
Lõpuks saabus ka Härra Viks tasasele maapinnale ja kõik huraatasid, et ta selle siiski kõik läbi tegi 😁
Mõned niisama klõpsud rannal teisi oodates.
Homme basseinipäev 😆
Edit: meenus veel see, et meie 9 inimesega grupist olid lisaks meile veel 2 paari mesinädalatel 😊 belglased ja inglased
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar